Elus peab oskama imesid ihata,
rõõme tunda ja raskusi kanda,
nutta, armastada ja vihata,
petta saada ja andeks anda.
Elus peab oskama seista ja kukkuda,
tõusta ja uuesti edasi minna,
valesid võita ja tõe eest hukkuda,
vabadussäde hõõgumas rinnas.
Elus peab oskama paljuga harjuda –
kullaga võrdselt hinnata vaske…
vaikida… sosistada… ja karjuda…
Eneseks jääda, kuigi on raske.
Elus peab oskama mõista
ja kuulata kõrvalseisjat,
kel süda on vaevas;
terasid sõkaldest välja tuulata,
maasse juurdudes uskuda taevast.
Elus peab oskama nõuda ja paluda,
trotsida karidekirjalist randa;
lüüa saada ja valu taluda…
aga ei iialgi alla anda…
Aga ei iialgi alla anda!
