Puud vaikusesse tardunud on talveks,
nad varjudega puudutavad maad.
Ma sõbra kalmu juures peatun palveks
kui taevavõlvil tähed säravad.
Siis küünlatulukesi aknalaual
ka kodusoojus helendama lööb,
õrn tähesära armastuse haual
kui hingevalgus helgib läbi öö.
Sel ööl sa kuuled tulijate sammu
ja märkad puude varjus ootajaid.
Taas kordub see mis ununenud ammu,
näed silmi teelt su poole vaatavaid.
Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,
sel ööl käib ringi palju igatsust.
Saan oma leinavalust teada anda
kui lilleõit su kalmu peale säen.
Võin oma palveid veelkord üle anda,
on hingedele selleks jäetud päev.
Uno Sikemäe
