Ma ei taha nagu Kurat sinu hinge
ega nagu jumal õnnistada sind
ma ei ole nõid ja pole ma ka ingel
ega muinasjutu tabamatu sinilind.
Ma ei taha võtta ega anda
reeta ega saladusi pidada
ma ei suuda kiidulaulu sulle laulda
inimesi yhteaegu armastada- vihata.
armastad sa kevadisi tuuli?
Rändame siis koos me kevadtuultena
puudutades kõiki siiralt naeratavaid huuli
naerusära kandes läbi maailma.
autor teadmata
Miks vahel su silmad nii kurvad?
miks naerdeski nukker su suu?
Su silmis on maailma surmad
ja kuivanud hingepuud...
Kas kunagi üldse veel elad
tundes rõõmu ja armastust vaid?
Või olematusse sulad
ükskõiksuse tühermail...
Nii küsiti minult. Ei oska
ma vastata midagi neil-
mis võiksingi mina ju kosta
hing uitamas hämarail teil...
Koli hulgast oma ema
vanad päevikud ma leidsin,
salamahti lugemiseks
raamatute alla peitsin.
Uskumatu, et mu ema-
kaunis, tark ja vana-
kunagi on näinud mõelnud
täpselt nagu mina!
Suved tühjaks jäänud linnas-
lausa imeväärne-
sama minnatahtmisäng
ja sama aiaäärne.
See kui mõni tüdruk
on su saladused reetnud....
mitu pikka õhtut oled
üksi kodus veetnud...
kõik mis emalsiin on kirjas
kõik ma tunnen ära.
Ka need nutud, mis ta nuttis
naabripoisi pärast.
Tahaksin kuhugi ära
ära siit elust hallist
eemale kisast kärast
sinu juurde mu kallis.
Koos läheme ära sinna
kus rahu vajub me pääle
kuhugi pole enam minna
seisame maailma äärde.
Tule hüppame alla,
et näha mis edasi saab
koos tõukame ennast valla
iial enam ei puutu me maad.
Naerda kui tahaks nutta
joosta kui jalad on tinast-
rutta, rutta, rutta
see olen mina.
Laulda kui häält ei ole
elada petturina
kiita seda mis kole
see olen mina.
Lõhkuda kaunist ja head
ihata seda mis võiks,
vastu müüri taguda pead
ah kurat, milleks see kõik.
